Eriti tore oli, et me tohtisime enamust loomi toita ka, aga ainult võilillelehtede ja õitega. Õnneks toitmismaterjalist puudust ei olnud: igaüks sai muru pealt korjata nii palju kui vaja oli.
Kõik leidsid oma lemmikud: paljudele meeldisid ponid. Artur pildistas hoolega erinevaid küülikuid ja ütles, et tema meelest on jänkud kõige toredamad. Lindudest pakkusid silmailu paabulinnud (osadel õnnestus ka lahtilöödud sabalehvikut näha), hääl ei olnud neil küll välimusega vastavuses. Väga uhked nägid välja kalkunid.
Veel võis paitada väikesi põrsakesi, lamba- ja kitsetallesid, suurt siga ka.
Kui loomadega tutvus tehtud, pesime käed puhtaks ja hakkasime leiba küpsetama. Üks väga tore tädi lasi meil maitsta rukkiteri ja rukkijahu. Siis veeretasime leivataignast pätsikesed, vormisime nendest teokujulised väikesed kakukesed ja panime need ahju küpsema. Vahepeal saime süüa poeleiba isetehtud või ja kodukurgiga. See oli ülimaitsev!
Lõpuks saime möllata mänguplatsil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar